Aiatöödest ja muid mõtteid ka

Pühapäev oli selle aasta esimene aiakoristuspäev. Lõpuks oli maa nii palju kuivanud, et sai jalgupidi peale astuda! Veel nädal tagasi vajusin kummikuga sisse nagu rappa.
Majaesine lillepeenar vajas kraapimist ja tundus, et sel aastal sai väga õieti tehtud kui sügisel sealt tammelehti ära ei koristanud! Sest need olid moodustanud sellise kena sooja kihi, mille all nüüd tulbiotsad ja muud otsad (millest mõne üle ma siiralt imestan, et millega jälle tegu on!) juba pead tõstnud on. Vat ei saa minust korralikku aiapidajat, kes kõik kenasti märkmikku üles joonistab mis tal kuskil kohas tõusma peab. Aga no tänu sellele on mul igal kevadel avastamisrõõmu ;)
Ühe köökus ja väsinud vana ploomi saagisime maha. Oli üleni vähki täis ja kuigi tal olid imemaitsvad ploomid, milliseid mina mitte kuskilt mujalt leidnud ei ole, ei oleks puu vastu kuigi armas olnud tal edasi vireleda lasta. Kirjutan just nimelt armas, sest sõna "inimlik", mida tavaliselt sellistes kohtades kasutatakse ei vasta enam üldse oma mõttele. "Inimlik" on viimasel ajal selline salakaval, omakasupüüdlik ja võimalusi otsiv omadussõna. Aga see selleks. Aia juurde tagasi :)
Meil on maja lähedal nö karjamaa. See on see kohalik kõnepruuk, sest tegelikult on tegu sellise väikse metsa/pargi tukaga. Ja seal on koht kuhu viia mahasaetud puude oksad jms looduslik prügi. Oma ploomi sinna tassides leidsin ühe lehekuhja alt lumikellukesed! Ja mitte niisama lumikellukesed vaid täidisõielised ja väga uhked! Neid oli seal paras ports ja nii ma tegingi oma aiandusvõtet - ehk võtsin puutoika ja "kaevasin" sellega ühe pisikese pundi kojuviimiseks välja. Uskumatu tegelikult kui lahke on kevadeti muld! Pole mingit probleemi, et sealt midagi kätte saada. Ja paistab, et lumikellukestele meeldib aias - lehehunnikut enam peal pole ja kellele ei meeldiks tiibu laiali laotada ja kogu maailmale särada ;)

Vat nüüd lähen tööle ja jätkan seda juttu siin õhtul ;)